Euroraha jagamise teeb kalliks petturite rohkus

Tänane kaanelugu tuletab PRIA näitel meelde, et eurotoetuste väljapetmisest on saanud omaette tegevusharu, millega võitlemise peale kulub hulgaliselt aega ja ressursse. Probleem pole sugugi ainult Eesti oma: kaheldavaid projekte on maksumaksjaga rahaga kinni makstud kogu Euroopas ning vale ja võltsimine on ka kõigi teiste riikide mure.

Äripäeva põhiveendumuste hulka kuulub arusaamine, et igasugused toetused solgivad turgu ja sünnitavad kasu asemel kahju. Pettustele ahvatlemine on kõige silmatorkavam kahjuaspekt, mis teeb jagatava euroraha kalliks. Nõnda nagu PRIA peab pettustega võitlemiseks eraldi osakonda, peavad neid ka teised euroraha jagavad organisatsioonid.Ent mida rafineeritumaks muutuvad pettused, seda rafineeritumaks – ja seega kallimaks – on sunnitud muutuma ka nendega tegelevad üksused. PRIAs tegeleb eriti keeruliste pettustega kolmest inimesest koosnev erikontrolliosakond, kus on praegu töös 9 juhtumit 4,5 miljoni euro väärtuses.

Kulukas kontrollisüsteem. Erikontrollijate vastas seisavad valgekraelised professionaalid, kes tunnevad seadusi nagu oma viit sõrme ning on võimelised kogu nõutava paberimajanduse perfektselt korda ajama. Kui toetus käes ja kahtlus tekib, siis on raha saanud ettevõte juba tankistidele maha müüdud ning liigub käest kätte nii kiiresti, et püüa tuult väljal.Liiga hästi vormistatud paberid on kujunenud üheks tunnuseks, mis pettusekahtluse tekitab. Sääraste projektivorpijate tegevus on sügavalt „mittetootlik“ – loomata ühtegi väärtust kurnavad nad nii raha jagamise kui ka selle kasutamise järelevalve süsteemi.

Kontrollivajadus ei käi nimelt kaasas mitte ainult raha jagamisega, vaid ka kasutamisega. Sealgi on pettustega võitlemine valdkond, mis nõuab suurte ressursside panustamist. Silma peal pidamine, kas silla ehitamiseks antud raha mitte eramu rajamiseks ei kasutatud, on piltlikult väljendudes vaid üks järelevalve aspekt. Pettuste tõenäosuse vähendamiseks loodud süsteem on mitmeti dubleeritud ja omakorda kontrollitud, kogu süsteem elatub muidugimõista maksumaksja rahast. Kuna petturid on alati seadustest ja kontrollisüsteemidest sammukese ees, suureneb süsteemi kulu pideva välja- ja ümberõppevajaduse katmisele.

Seega on euroraha jagamine oluliselt kulukam kui väljajagatavate summade summa, sündiv kasu aga suuresti küsimärgiline. Äripäeva meelest toetus vaid rikub ettevõtjat ning see, kes oma tegutsemise toetuste peale üles ehitab, paneb pillid kotti varem või hiljem. Raha, mis pole tulnud kellegi konkreetsest taskust, ei motiveeri mõistlikku kasutamist. Euroopa maksumaksja rahasse suhtutakse sageli nagu mõisa köiesse, mis võib lõputult lohiseda, justkui saabuks netosaajast netomaksjaks saamise päev järgmises elus.

Palju motiveerivam on raha kaasata erakapitalilt, sest selle omanikku ei huvita erinevalt euroopalikest kontrollisüsteemidest mitte ainult sihtotstarbepärane taotlemine ja kasutamine, vaid ka kasumiteenimine. See aga on igasuguse ettevõtluse mõte, mida äri ülesehitamine toetuste peale lubab liiga kergesti ära unustada.